Jätkusuutlik ühiskond 

Eesti NSV eluolu paradoksaalsust iseloomustavad hästi loodushoiuja tööstusteemalised plakatid, millel looduskeskkonna hoidmine ja selle robustne hävitamine käivad käsikäes. Plaanimajanduse 

vaim kannustas iga hinna eest põldudelt rohkem saaki välja pigistama ning pidevalt tootmismahtu suurendama, et täita Nõukogude Liidu suurt nõudlust. Intensiivpõllumajanduse kõrval avaldas looduskeskkonnale ränka mõju maailma suurim põlevkivi kaevandamise ja töötlemise keskus Kohtla-Järvel. Kuigi iga kommunismiehitaja pidi hoolitsema ühiskonna rikkuse säilitamise eest, siis esimene looduskaitseseadus võeti vastu alles 1957. aastal. Eriti hoogustus keskkonnakaitse nõukogude 

perioodi lõpus, nn fosforiidisõja ajal, mil loodi mitmeid keskkonnaorganisatsioone. Nõukogude Eesti looduskaitses esile kerkinud teemad on aktuaalsed ka tänapäeval: planeedi käekäik, metsade 

kadumine ja veevarude vähenemine.