Miks me sõdime monumentidega?

Eestis kurikuulsam monumendikonflikt toimus 2007. aasta aprillis, kui Tõnismäelt eemaldati nn pronkssõdur ja maeti ümber väljakaevatud punaarmeelaste säilmed. Peale seda sündmust pole punamonumentidega enam nii intensiivselt tegeletud, aeg-ajalt on kunstiajaloolased, arhitektid või linnaplaneerijad võtnud sõna Maarjamäe kompleksi ja laiemalt nõukogudeaegsesse pärandisse suhtumise teemadel, aga mingit laialdast diskussiooni pole olnud. Ukraina sõda on aga monumentide teema taas fookusesse tõstnud, kuna agressorriiki sümboliseerivad mälestusmärgid vaatavad vastu nii avalikust linnaruumist kui metsast. Aga miks me tunneme ennast ohustatuna mingist kivi- või metallikamakast? Narva tank ei ähvardanud füüsiliselt kedagi, aga ometi leiavad ühed, et tema koht ei ole avalikus ruumis ja teised võtavad väga valuliselt tanki eemaldamist.  

Mälestusmärkide ülesanne on aidata mäletada minevikku, nad meenutavad olnud sündmusi või varem elanud inimesi. Kui need sündmused või isikud ei kuulu ühiskonnas hetkel käibivasse narratiivi, siis sellised monumendid kas unustatakse või kõrvaldatakse avalikust ruumist. Näiteks Eesti  ajaloomälus ei ole mõistetavatel põhjustel sooje tundeid Nõukogude Liidu relvajõudude tegude ja inimeste suhtes. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal alustati vabadussõja mälestusmärkide lõhkumist ja kõrvaldamist, sest need ei olnud ideoloogiliselt sobivad. Selliseid näiteid võib tuua kõikjalt maailmast. Kuigi monumentide lõhkumiste ja kõrvaldamiste puhul on tegemist olevikusündmustega, on nende juured sügaval minevikus. Miks minevik ei lase siis inimestel probleemideta olevikus elada? Kuidas minevik mõjutab olevikku ja vastupidi, kuidas olevik mõjutab seda, kuidas me minevikku tõlgendame?

Minevik jõuab meieni läbi mälestuste ja need võivad olla nii individuaalsed kui kollektiivsed. Kollektiivse mälu termini võttis kasutusele prantsuse sotsioloog Maurice Halbwachs („Mälu sotsiaalsed raamid“ (Cadres sociaux de la mémoire)), kelle järgi inimesed omandavad mälestusi ühiskonnas, seega on indiviidil väljaspool grupikonteksti võimatu sidusalt ja püsivalt mäletada (Halbwachs 1992: 38). Ühiskonna mälus oleva edasikandumine toimub ühiskonnaliikmete vahelise kommunikatsiooni abil, kuid püsivad on ainult need mälestused, mida oleviku raamides tegutsev ühiskond saab pidevalt rekonstrueerida (Halbwachs 1992: 189).

Seega võib öelda, et individuaalselt on igal inimesel mälestused, seda just sündmuste puhul, mille vahetuks tunnistajaks ta on olnud. Kuid inimesed kannavad endaga kaasas ka suurt hulka selliseid mälestusi, mis on nendeni jõudnud teiste indiviidide vahendusel, kuna nad ei ole neis sündmustes kas ajalistel või ruumilistel põhjustel osalenud. Mälestuste edasikandumine  toimub perekonna või teiste lähedaste inimeste kaudu, kuid ka ühiskonnas laiemalt, näiteks hariduse ja meedia mõjul. Mälestused põhinevad ühistel tegevustel, traditsioonidel, kuid need võivad olla ka sündmused, mis on grupi elus olnud tähenduslikud ning millest on aja jooksul saanud meelespidamise ja mälestamise objektid. Ehk teiste sõnadega, indiviidi mälu vormivad teda ümbritsevad ideoloogilised, kultuurilised ja rahvuslikud tegurid, mille tulemusena toimub mälestuste „ühtlustumine“. Ja selline kollektiivne mälu on aluseks kollektiivsele identiteedile. Rahvuslik identiteet tähistab kogukonna liikmete vahelisi sidemeid läbi jagatud mälestuste, müütide ja traditsioonide.  (Smith 1993: 15). Ning selle edukuse ja säilimise juures on kõige olulisem sümboolne ja tseremoniaalne aspekt, kuna läbi selle on individuaalne identiteet tugevasti seotud kollektiivse identiteediga. (Smith 1993: 162)  

Kuid ühiskonnad ei ole kunagi täiesti ühtsed – erinevate ühiskonnagruppide mälu võib üksteisest erineda või olla isegi vasturääkiv. „Mälukollektiivi määratleb erinev ajaloo tõlgendusstrateegia, erinev arusaam sellest, mis on minevikust oluline ja mäletamisväärne. Mälukollektiivi identiteet tugineb enamasti üksikutele minevikusündmustele, mis on varustatud erilise tähendusega; sageli kujunebki mälukollektiiv ümber ühe-kahe alustrajava episoodi, mille meenutamine ja talletamine hoiab kogukonda koos.“ (Tamm, Salla, 2008: 18) Vene rahvusest inimestel on Suur Isamaasõda (ülejäänud maailm tunneb seda II maailmasõja nime all) selliseks märgiliseks sündmuseks, sel on venelaste kollektiivses mälus väga oluline roll.  Ja sellest lähtuvad ka oleviku tõekspidamised – Suur Isamaasõda oli vene rahva võitlus, mis lõppes Euroopa vabastamistega. Et seejuures okupeeriti või saadi oma mõjuvõimu alla hulk iseseisvaid riike, ei kuulu venelaste tõlgendusse sõjast ja järgnevatest aegadest. Kõik, mis on seotud Suure Isamaasõjaga, on venelastele emotsionaalne ja isiklik. Kuigi sõjas osalenuid ei ole enam palju elus, siiski on igas perekonnas mälestus kellestki, kes sõjas võitles või langes. Seega ei pea ise osalema mingis sündmuses, et seda mäletada ja edasi kanda. 

Iga mälukollektiiv vajab sümboleid ja narratiivi, mis aitaksid oma mälestusi edasi kanda ja oma identiteeti kinnitada. Monumendid on suurepärased mineviku sümboolsed kehastused, nad ei ole ainult isiku või sündmuse otsesed kujutised, vaid neil on palju laiem tähendus. Ja see tähendus tuleneb ajaloost ja mälust. Vabadussammas ei tähista ainult võitu Vabadussõjas, vaid sümboliseerib eestlaste vabadusvõitlust, mis päädis vabaduse ja omariiklusega. Pronkssõdur ei olnud vaid tähis punaarmeelastele, vaid sümboliseeris võimu, see oli meeldetuletus, et kelle ideoloogia valitseb. Monumendid on ka sageli kohad, mille juures toimuvad rituaalsed tegevused – erinevad mälestusüritused jne, millel on tähtsus rahvusliku identiteedi seisukohast. Ja selliste tegevustega tugevdatakse veelgi mälestusmärkide sümboolset mõju. 

Mineviku mäletamise juures on veel üks oluline aspekt. Walter Benjamin on öelnud, et minevikus asetleidnud sündmuste tõlgendus ja tähendus lähtub olevikust, sest ajaloosündmuste käsitlus on alati retrospektiivne – olevik määrab ära, mida ja kuidas mäletada ning samuti mida unustada. [—] minevik sõltub oleviku vaatenurgast ja ei ole määratud vaid iseenda „objektiivse tõega”. (Benjamin 2010: 177).

Ajaloo ümberkirjutamine on selle kõige äärmuslikum näide. Eesti ajalugu nõukogudeaegsetes kirjutistes erineb sellest, kuidas käsitletakse seda vabas Eesti Vabariigis. Sündmused on samad, aga nende tõlgendused erinevad vastavalt olevikuideoloogiale. Peab küll lisama, et sageli ka ebasobivad sündmused „unustatakse“.  Samuti on monumentidega, pronkssõdur võib tähistada võitu, aga ka kaotust, oleneb parasjagu ühiskonnas käibivast ideoloogiast.

Avalikus ruumis olevad mälestusmärgid võivad olla iseenesestmõistetavaks ruumi osaks, nii et igapäevaselt me ei märkagi neid. Nii on kindlasti ka paljude punamonumentidega, millega oleme kogu iseseisvusaja jaganud avalikku ruumi. Monumentide politiseeritust näitab aga see, et rahvuslikku identiteeti ohustavate sündmuste puhul meenuvad need nö unustatud monumendid taas ehk siis monumentide sümboolne tähendus aktualiseerub uuesti. 

Ja lõpetaks Siobhan Kattago sõnadega sõjamonumentide kohta: “Mälestusmärke võib küll tõlgendada mitmel moel, kuid kõik nad on püüded seada arukasse valgusse midagi arutut: inimeste tapmist teiste inimeste käe läbi”. (Kattago 2008: 51)  

Benjamin, Walter. Valik esseid. – Loomingu Raamatukogu, nr 26–29. Tallinn, SA Kultuurileht, 2010.  
Halbwachs, Maurice. On collective memory. Chicago; London : University of Chicago Press, 1992. 
Kattago, Siobhan. Sõjamälestusmärgid ja tsiviliseerumisprotsess. – Monumentaalne konflikt : mälu, poliitika ja identiteet tänapäeva Eestis / koost. Pille Petersoo ja Marek Tamm. Tallinn : Varrak, 2008.  
Smith, Anthony D. National identity. Reno; Las Vegas; London : University of Nevada, 1993. 
Tamm, Marek; Halla, Saale. Ajalugu, poliitika ja identiteet: Eesti monumentaalsest mälumaastikust. – Monumentaalne konflikt : mälu, poliitika ja identiteet tänapäeva Eestis / koost. Pille Petersoo ja Marek Tamm. Tallinn : Varrak, 2008.  

Marge Allandi 
Eesti Rahvusraamatukogu infospetsialist  

VALIK KIRJANDUST MONUMENTIDE TEEMAL  

Propaganda, sisseränne ja monumendid : vaateid Nõukogude võimu kinnistamise meetoditele Eestis 1950.–1980. aastatel / toim. Meelis Saueauk, Meelis Maripuu. Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus, [2022].  
Bellentani, Federico. The meanings of the built environment : a semiotic and geographical approach to monuments in the post-soviet era. Berlin ; Boston : De Gruyter, 2021.  
Tamm, Marek; Valge, Jaak; Valge, Rita. Monumendid ja võim : Eesti Ajaloomuuseumi kogutud nõukogudeaegsete monumentide väliekspositsiooni kataloog. [Tallinn] : Eesti Ajaloomuuseum, 2020.  
Eesti kommunismiohvrite memoriaal / koost. Meelis Maripuu. [Tallinn] : Eesti Mälu Instituut, 2020.  
Vaiksoo, Raul. 101 Eesti monumenti. Tallinn : Varrak, 2018.  
Memory and history : understanding memory as source and subject / ed. by Joan Tumblety. London ; New York : Routledge, 2013.  
Tamm, Marek. Monumentaalne ajalugu : esseid Eesti ajalookultuurist. Tallinn : Kultuurileht, 2012.  
Vabadussõjast võidusambani / Jaak Pihlak, Alo Lõhmus, Lauri Vahtre … [jt.]. [Tallinn] : Valgus, 2009.  
Monumentaalne konflikt : mälu, poliitika ja identiteet tänapäeva Eestis / koost. Pille Petersoo ja Marek Tamm. Tallinn : Varrak, 2008.