Mihhail Šiškin “Sõda või rahu?”

Mihhail Šiškin „Sõda või rahu?“. Tallinn : SA Kultuurileht, 2022 

2022. aasta lõpus ilmus Loomingu Raamatukogus vene kirjaniku Mihhail Šiškini esseekogumik „Sõda või rahu?“. Šveitsis elav autor annab oma raamatus ülevaate Venemaa ajaloolisest arengust ja tänapäevast, samuti vene inimese mentaliteedist. Suur rõhk on pandud just Venemaa ajaloolisele kujunemisele ja selle tagajärgedele, mida saab nüüd tunda kogu maailm.

Venemaal ei kannata inimesed mitte võõra okupatsioonivõimu käes, ütleb autor, vaid oma riik orjastab ja surub alla elanikkonda ja nii juba kaugest minevikust tänapäevani. Sajandeid on rahvast kuritarvitatud, kuid seesama rahvas nõuab endiselt kindlakäelist valitsejat. Nii oktoobrirevolutsiooni kui Nõukogude Liidu lagunemise järgne kaos Venemaal tekitas taas soovi raudse rusikaga ainuvalitseja järele. „Autoritaarne poliitika, tugev riik, karm kord – need ajaloolise Moskva ulussi põhiideed peegeldasid seda, mida riigis oodati“. Selle kõige tulemuseks on hirmunud ja orjamentaliteediga inimesed, mitte kodanikud ja seetõttu on nendega võimatu rajada vaba ja demokraatlikku Venemaad. Kuidas kujutada ette paremat tulevikku Venemaal ilma kogu rahvast ümber vahetamata, küsib autor. Ta nendib, et praegune koloss võib küll kokku variseda nagu see on ajaloos juba paar korda juhtunud, kuid segadus, mis sellega kaasneb, toob taas päevakorda kõva käega valitseja ootuse. 

Kirjutatule lisab mõjukust autori isiklik lähenemine, sest Venemaa ajalugu on võimalik näha ka läbi perekonnalugude. Ja nagu raamatu autoril, nii on kindlasti ka paljudel teistel need lood üsna kirjud – seal leidub ukrainlasi ja venelasi, Stalini ajal represseerituid, oma riiki jumaldavaid sõjaveterane ja vangis istunud dissidente.  

Mihhail Šiškini hävitav hinnang oma kodumaale on kantud valust ja lootusetusest, autor alustab raamatut sõnadega „Venelane olla on valus“. Ja jätkab, et sõjaga Ukrainas on Venemaa pannud toime sõjakuriteod ka vene keele ja kultuuri vastu, sest „Venemaa ei seostu lähemal ajal mitte vene muusika ja kirjanduse, vaid pommidega, mis langevad laste peale, ja kohutavate piltidega Butšast“.