Siia tuleb tekst, et SSO on UUS ja katsetame.
RaRa väike maja, Narva mnt 11
E–R 10–20, L 12–19, P suletud
RaRa Solarise saatkond
E–P 10–19
Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!
Vaimustavalt, virtuoosselt neutraalne ja teabetihe raamat ajastust, mil sõja käigus laiali lagunenud kirjanikkude ühendus kujunes kodumaal läbi kümnete keerukäikude üheks ühiskonda koos hoidvaks organisatsiooniks.
Siin leidub vähe noile, kes kedagi ja midagi õigustada tahaksid ning veel vähem neile, kes iga ettejuhtuva punalimukana puusse pooksid. Noid puussepoojaid on üllatavalt vähe olnud vähemasti jõleda okupatsiooniaja kirjanikkonnas. Enamik on ikka vaikselt kallistanud oma puud ja võimaluse tekkides mõne uue istutanud.
Hinnangulistest ja ideoloogiliselt kallutet kirjatükkidest on kopp ees. Ehkki mõistan tahtmust ja soovungit kedagi/midagi käsitlema sattudes rääkida ära ikkagi oma jutt, varjates seda ettekäänete eesriide taha. Sirje Oleskile tuleb siinkohal au anda. Ta kirjutab üles olulilise tüki ajalugu ning jätab kiitmise ja laitmise teistele teha, kui mõni peaks soovima. Ju leidub inimesi, kellele kõnealuse kirjandusajaloo perioodi rahumeelne käsitlemine on samavõrd hirmuäratav nagu mõni viisnurk mõne maja seinal. Küllap on noidki, kes tahaksid paljude toonaste tegevuste ja tegematajätmiste jäädvustamist ajalukku panegüürilisemal kujul. Loodan, et üksikasjaline informatsioon, mida siin kapa ja kamaluga pakutakse, kulub ära igaühele sõltumata poolevalikust või -valimatusest.
Head sõbrad, oli nagu oli. Seda, kuidas oli, võiks teada, ja teadmist saab ammutada korralikest, põhjalikest, hästi kirjutet raamatutest. Keda kirjandus ja selle lugu huvitavad, lugegu ja kirjapilt avardub mühinal. Keda ei huvita, lugegu muid raamatuid. Raamatukogud on lahti!
Olen pikka aega munenud selle raamatu otsas või õigemini haudunud või, veel õigemini, on raamat haudunud mind ja samal ajal koorunud ja närinud ja purenud. Ootasin, et mul tekiks arvamus, aga keda huvitab arvamus, minu asi on soovitada ja vaat seda võib julgesti teha. Las koorub ja närib ja pureb edasi. Usutavasti juhtub sama suure osa lugejatega.
Ma ei ole maailma suurim King Crimsoni või Weather Reporti fänn, ei kuula nende perfektsionistlikke, tasapakse, kõrvuni nauditavaid albumeid taas ja taas. Nad on jätnud oma jälje ja ma mõtlen nende peale sageli. Ega tunne südames nendega väga kaasa – teistlaadi kõrvarõõm. Lilli Luugi kirjutamislaad meenutab mulle just vanakooli progerocki või fusiooni, ta on tihe, halastamatu, hingetõmbehetkedeta, ühtaegu käbe ja kibe ja keeruline. Pidev andmine ja võtmine, lugejana ei jää muud üle kui suhestuda täiega või kõrvale panna. Võib ka kõrvalt panna ja siis edasi suhestuda.
Vaieldamatult fenomenaalne tekstistik me kirjanduses. Kas meeldib või ei meeldi, pole üldse teema. Kirjanduses saab ka ebameeldiv olla meeldiv. Võrreldes äsjase aastapreemia saanud Piret Rauaga võiks öelda, et kui Pireti sünguses on alati helgust, siis Lilli helguses on alati süngust.
Samasugune massiivse, pühendunud, püherdava, pidurdamatu progerocki võrdlus pädeb vast veelgi enam Luugi romaani „Minu venna keha“ puhul. Poeetiline dünaamika püsib, tonaalsus ei muutu. Ma loodan, et Luugis on parimatele loojatele omaselt peidus määratult enam kui me seni näinud. Võrreldes Riho Sibula maailmaga – täna on me ees vaid VSP Projekt ja killuke Kasekest, ent näis, kas ilmuvad välja ka blues ja hõllafolk ja Propelleriga pullitegu ja toores rokenroll. Hea looja sees on palju, parima looja sees on kõik. Vändatagu vallale, elu on ees. Ja surm.
Kas „Kolhoosi miss“ on huvitav raamat? Väga huvitav. Kas meeldiv? Ma pole kindel. Laske tekstil end järada, ühel hetkel vast kodustate ta. Või tema teid. Ma ütlen: huvitav. Kes ei loe, on loll.
