Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Mõrv toomkiriku lähistel Helen Cox 2022

Laip raamatupoes Helen Cox 2023

Vahelduseks soovitan jälle krimipõnevikke. Seekord autoritelt, kellest ma muhvigi kuulnud polnud ega ole tänini, aga keda omasoodu põnev (ses teises mõttes põnev) lugeda oli. Kuigi tos esmamõttes muidugi ka. Muidu ju ei kirjutaks. Krimivikemaailm on röögatult laiaks ja laiali läinud, ühe inimese silmavaatest jääb väheks ja minukese silmakesed püüavad kinni harva ning väheseid. Üht-teist ikka.

Raamatukogude ja raamatupoodidega seotud teosed jäävad alati silma. Nõnda naksasingi omaks esmalt teise eesti keelde tõlgitu, raamatupoelaiba – kuigi raamatupoes õigupoolest laipa ju polnudki. Seejärel märkasin, et üks raamat oli ka enne, panin raske südamega käest juba lugema hakatud teise osa ning koukisin sarja alustuse ilmaruumist esile. Õige valik. Muidugi saab õigesti vormistet krimivikke lugeda ükshaaval, aga algusest alustamine on palju etem viis. Soovitan kõigile, siin ei ole me ees sari, milles raamatuid jo ootamas kakskümmend viis (või umbes miljon, nagu dame Agatha puhul), vaid võib ilusti hakata kaasa kulgema nõnda, nagu autor ette näinud.

Ei ole päris padjapõnevikud, täpsete ja teravate karakteritega lood on. Jaa, vana hea ja uus halb Inglismaa saavad kokku, on lollakad ja on mölakad, on head ja on pahad. Ses mõttes kõik toimib, turvakrimi tunnetus tonksub kaasa, ent see on vaid kooruke. Kus on va iva? Inimestes, ma arvan. Tehnilise loo kirjapanemiseks on vaja natuke koolitust ja kõvasti harjutamist. Muu suhtes kehtib, et kas autoril annet on või mkmm. Helen Cox jagab mulle usku põneviku hüvavikku; loodan, et teilegi. Lugege, arvake, tulge Põnevikusõprade Klubisse ja andke oma arvamusest teada.

Ah et kus see klubi on ja mis ta teeb? Uurige välja. Olete põnevikusõbrad või jaa? Lihtsaid vastusi on siin maailmas väga vähe.

Ära tee kahju Jack Jordan 2023

Ju ma oma eelarvamusliku olemuse pealt pidanuksin seda raamatut päris alguse põhjal mingisuguseks keskpäraseks poolpsühholoogiliseks kah-krimivikuks. Aga viiekümne lehekülje reegel on reegel ja reeglitest tuleb ju kinni pidada. Ning tõmbaski loo käima. Jah, siin on hästi palju todamasti sisekaemust ja egoviginat, mida ma põnevike juures täiega vihata viitsin. Ent! Need hirmus pahad asjad on sel korral oskuslikult rakendet hästitoimiva loo teenistusse. Kokkuvõttes saame ootamatult tõhusa minekuga pika ja põhjaliku sissevaate eluhetkede untsuminekusse.

Muhevike ja mahevike sõbrad võivad mööda vaadata, pärusrämevike kaifijad samamoodi. See on peavoolust eksi plõksiv peavooluromaan.  Siin ei ole mitte ühtegi positiivset kangelast ega ka negatiivset. Kangelasi ei olegi. Kaasa tunda ei saa kellelegi. Või võib kõigile. Mingitpidi võib küll. Kõlab jõledalt? Pigem kõledalt. Selle kõleduse sisse on põimitud lugu, mis tõesti oskab panna küsima: aga mida ja kas ma ise säherduses olukorras teisiti teinuks? Või hullemini või lollemini? Ja noid vastuseid ei ole vist kellelgi varrukast võtta.

Meie, lugejad, oleme ju kohutavalt armsad inimesed ega seisa kunagi koledate otsustega silmitsi. Aga kui? Siis kuidas? Mind see raamat natuke raputas. Sest mõistagi ei satu päris elus nii mitu halbtust korraga kokku, võib rohkemgi sattuda. Kas mõtleme-mõistame, mismoodi üldse siis käituda? Loomulikult ei mõista ega mõtle, ei ole ju vaja, ja pahanduse tulles on tavalise inimese paleus olla kaunisti ettevalmistamata ning võtta vastu kõik nooled, mis kuri saatus…

Noh, et see jahe maailm meid puhta palja peekoniga ei tabaks, selleks teevad kirjanikud raamatuid. Seda siin tasub täitsa lugeda. Kuigi mingit õrnade virsikute ja turvalise savusanna hõngu ta kahtlemata kaasa ei paki.

Kui mõni noor kavatseb arstiks õppida, siis lugegu, siin on terased kirjeldused ja mitu lõhkist inimest, kellest mõni ka kokku traageldatakse.