Siia tuleb tekst, et SSO on UUS ja katsetame.
RaRa väike maja, Narva mnt 11
E–R 10–20, L 12–19, P suletud
RaRa Solarise saatkond
E–P 10–19
Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!
A-jee, ma tean küll, kui ilus ja viisakas on oma sõbra raamatust kirjutada tutvikut ja kui mitu mittesõpra seepeale urisema kukuvad. Sama hästi tean, kui kole ja ebaviisakas on märkimata jätta, kui sõber on tootnud teose, mida inimesekestele soovitamata jätta oleks puhas patt.
Kosmoserottide saaga sai alguse hulk aastaid enne seda, kui ma Askost midagi teadsin või tema minust. Üheskoostegelemiste värgini jäi rotistiku sünnist ikka kõva kümnend. Ja kui kosmoserotid Tähekese tagakülgedel uuesti ilmarahwa ette tulivad, tunnistan, ei olnud ma teps mitte Tähekese püsilugejate ega sihtrühma seas. Nii et praegune koondkogu saabus mulle täielise üllatusena. Ühtäkki palus autor mul teha ühe sissejuhatavatest tekstidest. No mida hekki!
Hekki-hekki, aga materjal on vägev. Ma ei saa öelda, et see on puhas lasteraamat või koomusk või keda iganes. Koomiksi-sõna on juba nagu neegri-sõna, et ära parem tarvita. Graafiline romaan ei kõlba siinkohal ka. Graafilised novelletid? Disainanekdoodid? Nood lood on hääd nii suurtele kui väikestele, nad on justkui laiendet pilapildid, siin sees on oma pikk lugu ja palju pisikesi naksahtusi. Umbes nagu tänapäeva telesarjades. Rotid haagivad. Perekond van Gouda kulg universumis pole põrmugi nirum kui Forsyte’ide saaga või Dallas või mõni Mehhiko armuilm. Pigem etem. Napakam kindlasti.
Pool sajandit tagasi ilmus okupeeritud Eestis ilmutuslik piraatraamat „Piilupart, Miki ja teised“. Tõi luba küsimata halli lögaga kaetud sovetimaale värve ja väärtusi. Usun, et uue põlvkonna jaoks võivad kosmoserotid teha sedasama. Õpetada lugema, nägema ja hulle värke välja mõtlema. See kõik on siin sees olemas. Loetagu ja võetagu. Ah, mis, rotid on ühe põlvkonna jagu ju juba orbiidil töllerdanud, neist on sündinud kosmosemutid ja kindlasti veel palju muud hääd ja huvitavat. Ma lihtsalt lasen lootuskiired vallale, et eestikeelse koomuski klassika valgus saab paistma veel mitmete peakeste peale. Ja tegelikult tahan näha, et nii suured kui väikesed saaksivad tubli lõuatäie naerda. Ja kukkuda edasi joonistama. Vabavara, vaba maa. Kuniks elu.
On lasteraamat. Ent on ka suurteraamat. Nautimist väärt.
Ju ma oma eelarvamusliku olemuse pealt pidanuksin seda raamatut päris alguse põhjal mingisuguseks keskpäraseks poolpsühholoogiliseks kah-krimivikuks. Aga viiekümne lehekülje reegel on reegel ja reeglitest tuleb ju kinni pidada. Ning tõmbaski loo käima. Jah, siin on hästi palju todamasti sisekaemust ja egoviginat, mida ma põnevike juures täiega vihata viitsin. Ent! Need hirmus pahad asjad on sel korral oskuslikult rakendet hästitoimiva loo teenistusse. Kokkuvõttes saame ootamatult tõhusa minekuga pika ja põhjaliku sissevaate eluhetkede untsuminekusse.
Muhevike ja mahevike sõbrad võivad mööda vaadata, pärusrämevike kaifijad samamoodi. See on peavoolust eksi plõksiv peavooluromaan. Siin ei ole mitte ühtegi positiivset kangelast ega ka negatiivset. Kangelasi ei olegi. Kaasa tunda ei saa kellelegi. Või võib kõigile. Mingitpidi võib küll. Kõlab jõledalt? Pigem kõledalt. Selle kõleduse sisse on põimitud lugu, mis tõesti oskab panna küsima: aga mida ja kas ma ise säherduses olukorras teisiti teinuks? Või hullemini või lollemini? Ja noid vastuseid ei ole vist kellelgi varrukast võtta.
Meie, lugejad, oleme ju kohutavalt armsad inimesed ega seisa kunagi koledate otsustega silmitsi. Aga kui? Siis kuidas? Mind see raamat natuke raputas. Sest mõistagi ei satu päris elus nii mitu halbtust korraga kokku, võib rohkemgi sattuda. Kas mõtleme-mõistame, mismoodi üldse siis käituda? Loomulikult ei mõista ega mõtle, ei ole ju vaja, ja pahanduse tulles on tavalise inimese paleus olla kaunisti ettevalmistamata ning võtta vastu kõik nooled, mis kuri saatus…
Noh, et see jahe maailm meid puhta palja peekoniga ei tabaks, selleks teevad kirjanikud raamatuid. Seda siin tasub täitsa lugeda. Kuigi mingit õrnade virsikute ja turvalise savusanna hõngu ta kahtlemata kaasa ei paki.
Kui mõni noor kavatseb arstiks õppida, siis lugegu, siin on terased kirjeldused ja mitu lõhkist inimest, kellest mõni ka kokku traageldatakse.
