Kirjanik Leelo Tungal meenutab kohtumisi ja koostööd Valter Ojakääruga

10. märtsil 2023 tähistame Eesti Rahvusraamatukogus armastatud muusiku, helilooja ja muusikaajaloo talletaja Valter Ojakääru 100. sünniaastapäeva. Rahvusraamatukogu on andmed Valter Ojakääru mahuka ja mitmekesise loomingu kohta koondanud helilooja sünniaastapäevaks valminud bibliograafiasse, mille on koostanud ja kujundanud Inge Kullamaa. Eessõnade autorid: Tiit Lauk, Leelo Tungal; toimetaja: Krõõt Liivak. Foto: Väino Silm

Kirjanik Leelo Tungal jagab oma artiklis soojasid, helgeid, lõbusaid ja sekka ka nukraid mälestusi kohtumistest Valtteri Ojanmutka, Qualtiero, Wolodja, Baldur von Biegenbogen ja Valter Ojakääruga. Eks üks hea mälestuste lugu ei saagi olla emotsioonidelt kesisem kui elu ise. Rännak ajamasinal viib kuuekümnendatesse aastatesse, mil raudsesse eesriidesse tekkisid väiksed praod, mis võimaldasid üle pika aja ja hea õnne korral maailma uudistada. 

Kuidas kõik alguse sai…

Sellest, kuidas me Valter Ojakääruga esimest korda kohtusime, saaks tüüpilisi kaadreid mingisse omaaegsesse mängufilmi, kus on tähtis osakaal kummalistel kokkusattumustel ja veidratel juhtumitel, mille läbi saab näiteks köögitüdrukust või helitehnikust ooperistaar. Minust küll ooperiprimadonnat ei saanud, kuid juhuslikust kohtumisest sai alguse pikaajaline sõprus ja koostöö.

Kahekümneaastase Tartu tudengina kõndisin, spordikott üle õla, Tähtveres Tallinna maantee alguse poole „hääletama“, et nädalavahetuseks koju Harjumaale jõuda. Muidugi liikusid pealinna ja peaga linna (nagu tartlased tollal oma kodupaika nimetasid) vahel ka rongid ja bussid, kuid viimased olid alati nädalalõppudel välja müüdud ja tegelikult ikka üpris umbsed ning ebamugavad, praeguste Lux Expressidega ei annaks võrreldagi. Juhuslike masinatega reisimine oli üliõpilaste seas väga pop ja ka kasulik, sest tavaliselt ei küsinud autojuhid tudengitelt sõiduraha. Vahel oli noori inimesi tee ääres seismas parvede kaupa, sel varakevadisel hetkel olin ainuke „hääletaja“. Ja mul vedas: vähekese aja pärast peatus mu kõrval Moskvitš, mille esiukse paotudes küsis juhi kõrval istuv kena naaritsanahkse mütsiga keskealine naine: „Tütarlaps, kas Tallinna? Istuge peale!“

Hüppasin tagaistmele ja tervitasin ka sohvrit, muheda olemisega meest, kelle nägu tundus kuidagi tuttavana. Pikalt selle üle ma juurelda ei jõudnud, sest kui daam oli küsinud, ega mind ei sega, kui ta ühe suitsu teeb – no muidugi ei seganud, kes tollal ei suitsetanud ja kus kõik seda ei tehtud! – tutvustas ta ennast Heljona ja autojuhti oma abikaasa Valterina.

Valter? Selge – see oli Valter Ojakäär! Aga kui ma oma nime ütlesin, näis helilooja imestus minu omast veel suurem olevat. Ta peatas auto teeveerele ja sirutas istmetoe kõrvalt mulle käe: „No see on küll ilmaime! Me oleme ju küll kaudselt tuttavad, aga ilma silma nägemata ja käe katsumata, nagu vanasti öeldi. Nüüd saan ma siis silmast silma oma patuteo pärast vabandada! Loodan, et te pole pika vihaga!“

Patuteo all mõtles helilooja ilmselt seda, et ta ei olnud mulle teada andnud, et kasutab minu luuletust laulutekstina. Aga tegelikult oli ta sellest mulle juba mõne aja eest kirjas kirjutanud – hoopis mina olin va patune, et pikka aega vastusega viivitasin.

Probleem, mille juures ma talvel pead murdsin ja mille tõttu Ojakäär mulle vabanduskirja saatis, seisnes ühes raadios kõlanud laulus. Olin juba väikesest peast usin raadiokuulaja – väike Moskvitši nimeline raadioaparaat oli üheks mu lapsehoidjatest sellal, kui ema oli Komimaal vangilaagris ja isa pikki päevi koolis tööl. Laulsin koos „raadiolauljatega“ nii suure Lenini üllusest kui ka suurest ja laiast maast, mis on mu kodu. Aga mu suurim lemmik oli Georg Ots, kes uljalt teatas, et meil laulud aitavad elada võita – see oli arusaadav, meie isaga armastasime samuti laulda ja elasime ka ilma võita, leivale määrisime margariini või praerasva. Ja veel meeldis mulle lõbus laul paadist, mis pole tehtud linnuluust – selle loojana nimetas teadustaja Valter Ojakääru, teksti autoritest tollal eriti ei kõneldud. Võtsin oma lemmikpalade hulka ka Ojakääru esitatud „Naerva saksofoni“ – selle R. Wiedoefti pala oli just nimelt Valter lindile mänginud ja mind pani see naerukõõksatustega lugu alati kaasa naerma. Hiljem, Valteriga juba tuttavad olles, söandasin talt küsida, kas ta valis saksofoni oma muusikariistaks sellepärast, et seda saab muheldes mängida, sest minu meelest kuulusid naer ja naeratus Ojakääru olemuse juurde. Seepeale tõi Valter kuuldavale talle omase valju naerupahvaka ja ütles: „Mine tea, äkki on sul õigus – võib-olla käskis sisetunne mul just seepärast saksofoni kasuks loobuda klarnetist, mida sai ju algul samasuguse hoolega õpitud.“

Ka tudengipõlves panin õhtuti raadio mängima, muusikataust lugemist ja õppimist ei seganud. Aga ühel talveõhtul, kui kanti üle filharmoonia saalis toimuvat estraadilaulude võistluskontserti, sattusin segadusse: mu kõrv tabas Heli Läätse esituses kõlanud laulus tuttavaid sõnu: „Lähen karjateed, karukell käes, kutsun hiliseid laule ma koju“. Välja arvatud refräänina kõlav „la-la-la-la-la-la“ oli kogu tekst täpselt selline, nagu ma ta viieteistkümneaastaselt pioneerilaagris rühmajuhiks olles kirja panin. Meloodia oli ju ilus, aga kas nii ikka tohib kellegi luuletusega ümber käia? Kui oma avastusest sõpradele rääkisin, arvati, et küllap on tekstitegija mind plagieerinud, aga keegi ei osanud öelda, kas ja kuidas saaks tõde jalule seada. Veidi hiljem leidsin, et tõde oli juba jalul: kui sama laulu mängiti mingis raadiosaates, siis teadustati, et laulu „Oma laulu ei leia ma üles“ helilooja on Valter Ojakäär ja teksti autorina nimetati mind. See oli minu jaoks suur au!

Ma ei söandanud midagi küsida 

Kuid meie esimesel kohtumisel ei söandanud ma suurt midagi küsida, põhiline jutumees oli ikkagi Ojakäär, kellele aeg-ajalt sekundeeris ta abikaasa, pabeross sõrmede vahel. Ka Heljo Sepal oli hea jutusoon, mõlemad abikaasad aasisid aeg-ajalt mõnusasti ja sõbralikult teineteise kallal.
„Sinust küll detektiivi ei saa: ei leia sa oma laulu üles, lauluteksti autorist rääkimata,“ pilkas Heljo.
„No mis sa teed ära, oleks ikka omal ajal pidanud luurekooli minema,“ muigas Valter. „Aga otsisin küll poetessi ta endisest koolist, küll kirjanike liidust – mitte keegi ei osanud mulle noore luuletaja koordinaate anda! Aga ehk on teil nüüd mulle midagi uut ka pakkuda?“
„Kaalepi tekstidele on Valter juba päris palju laule teinud, aga praegu on Ainil mingi suurem tõlketöö käsil,“ lausus Heljo. „Käisimegi Elvas tema pool – neil Valteriga tuleb varsti Vanemuises ooper välja – „Kuningal on külm“, Tammsaare ainetel.“
„Ain Kaalep?“ imestasin mina. Ma ei teadnudki, et Ain Kaalep – läbi ja lõhki haritud, ülitark filoloog – on ka laulusõnu kirjutanud! Parajasti oli mu imetlusobjektiks Kaalepi tõlgitud Federico Garcia Lorca „Kaneelist torn“ – ja see juba oli midagi erilist, mitte nagu minu karjateed käimine, karukell käes…
„Oi, Ainiga oleme kõvasti koostööd teinud. Kõige tuntum on vist „Tihemetsa Tiina“, arvas Valter. „Aga Rinne lauldud „A ja O“ ja „Kolm ametimeest“ käivad ka aeg-ajalt raadiost ja televiisorist läbi.“
Heljo lisas muigamisi: „Ja ära unusta teie põhiteost – „Pea korras tuletõrjevahendeid“ ! “
Valter naeris: „Mis sellest siis halba on, kui poeet valdab peale heksameetri ka lihtsaid rütme ja kõlavaid riime? Ja üldse, imelaps, kas sa ei tea, et pianistid ja taskuvargad töötavad näppudega, mitte suuga!“

Märgates, et mulle jäi imelapse mainimine arusaamatuks, pajatas Ojakäär, et ta naist oli enne sõda peetud wunderkindiks: Heljo oli neljateistkümneaastase Valga tüdrukuna võitnud klaverikonkursi Inglismaal, kus talle määrati kolmeaastane stipendium Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias edasi õppimiseks. Ainult et ta jõudis Inglismaal olla ainult aasta – siis tuli sõda peale.

„Mis seal ikka, ega imelapsel siingi viga ole, konservatooriumi klaveripedagoog on ju ilmatu tähtis persoon!“ kiitis mees.

Muidugi olin ma raadiost kuulnud Heljo Sepa virtuoosset klaverimängu, kuid muusikarahva seltskonnakroonikaga polnud ma tuttav, nii et minu jaoks oli üllatuseks, et Heljo Sepp on Valter Ojakääru abikaasa. Oleksin vist kujutanud helilooja naisena ette ennemini hõbehäälset Heli Läätse või Leelo Karpi, kes oli mõne aasta eest eesti publikut vaimustanud Ima Sumaci hääleulatusega.

Ojakäärul oli võrratult hea ja mõnus jutusoon – ükskõik mis teemani ka jõudsime, ikka leidis ta mõne loo, mis pani kuulajad naerma. Väikese märkuse tegi ta ka Dunajevski selle laulu kohta, kus minu meelest öeldi, et laulud aitavad ilma võita elada – nimelt olevat ilmunud populaarse helilooja pooleliolevat villat ümbritsevale kõrgele tarale aeg-ajalt suures kirjas seesama tsitaat, mille venekeelne variant oli „Нам песня строить и жить помогает“ (laul aitab meil ehitada ja elada). Kui jutuks tuli minu lapsepõlve lemmik „Seda paati pole tehtud linnuluust“ (mille ametlik pealkiri oli „Rannakolhoosis“), pajatas Valter, et kui laul oli venekeelses tõlkes Georg Otsa esituses Moskva raadios kõlanud, hakkas talle massiliselt saabuma luuleteoseid üle kogu Venemaa – patriootilised laulud olid teadagi oodatud. Algul oli komponist viksilt ja viisakalt Kremli tähti ja Altai töökangelasi ülistavaid tekste ka viisistanud, Heldur Karmo tegi kiirel käel neile eestikeelsed tõlkedki, kuid pikapeale õppis Ojakäär seda sorti kohustustest kõrvale hiilima. Lõpuks polnud enam ametnikudki nii valvsad jälgima, kas orkestrite repertuaar sisaldab ikka küllalt palju nõukogulikku patriotismi ja ega rahvavaenlased ole sinna sokutanud roiskunud lääne muusikat. Ameerika filmist „Päikesepaistelise oru serenaad“ pärit kuulsale loole „Chattanooga Choo Choo“ andsid eesti džässimuusikud maalähedase nime „Rehepeks“ – ja tsensuur jäi rahule. Benny Goodman nimetati repertuaari nimekirjas Ivanoviks või Nikolajeviks, ja asi ants. Vene kolleegidelt kuulis Ojakäär, et nendel oli konspiratsiooni huvides ameerika helilooja nimeks Benjamin Gudunov. Minule oli see teema ka tuttav, kuna mu isa pidi rahvamaja juhatajana saatma rajooni parteikomiteesse kinnitamiseks kõigi pidude repertuaarilehed, ning muidugi ei maininud temagi ühtki ameerika või saksa heliloojat – nende teosed pandi kirja näiteks Mokroussovi loominguna – ilmselt ilusa nime tõttu. See mu meenutus pani Valteri jälle lõbusalt naerma.

Kui sohver lõpuks Tallinna bussijaama ees autoukse mu ees lahti lõi, siis näis, nagu jätaksin hüvasti vanade heade sõpradega.

***

Olin talle Kirjaneitsi

Sestpeale kohtusime Valter Ojakääruga üpris tihti nii silmast silma kui ka kirja teel. Sinasõpruseni kulus küll veel õige mitu aastat – küllap arvas vana kooli mees Valter, et härral ei sobi daamile sinatamist pakkuda, mina aga tundsin ennast ikkagi tema kõrval nolgina. See ei tähendanud muidugi, et me nalja ei visanud, kui selleks vähegi põhjust leidsime. Kui Ojakäär kõnetas mind Kirjaneitsina, siis pidin teadagi teda Lauluisaks kutsuma. Aga pateetiliselt kõlasid ainult kõnetused, kirjade sisu puudutas enamasti ikka uute laulude loomist, ja laule sündis tollal päris palju.

Ojakäärule meeldis oma loomingut esitamiseks pakkuda noortele muusikutele. Tema laule esitasid nii Jaak Joala, Marju Kuut, Heidy Tamme, Marje Aare, Ivo Linna, Tiiu Varik kui teisedki tõusvad tähed. Kuid pärast meie teise ühistöö, „Olematu laulu“ esitamist 1967. aasta võistluskontserdil sai nii tema kui ka minu suureks lemmikuks Helgi Sallo – ilus, sarmikas, võrratu häälega lauljatar. Tema esmaesituses kõlasid „Sõit pilvelaeval“, „Sinu jälgede hääl“, „Rõõmulaul“, „Tulikate päev“, „Maskeraad“, „Kollase liblika suvi“…

Veidi hiljem leidis Ojakäär veel ühe tähe – Marje Aare, kes laulis linti meie koostöös sündinud „Argipäeva“, „Rahalinna“ „Kohvikušansooni“ ja „Maalapse“. Marje tähelend oli särav, aga lõppes ruttu – andekas lauljatar esines koos Marju Kuudiga minu abikaasa Raimo Kangro ooperis „Imelugu“ Vanemuise lavalgi, kuid siis äkki kadus nii Tallinnast kui ka raadioeetrist. Laulud peaksid ringhäälingu fonoteegis siiski alles olema, loodetavasti ka „Maalaps“, millega meil tekkis ootamatuid pahandusi. Mind kutsuti sellepärast koguni kultuuriministeeriumi spetsialisti Veera Ojamaa vastuvõtule: selgus, et olen oma tekstiga rängalt solvanud kommuniste. See, et mulle sellise etteheite järel naer peale tükkis, ärritas ametnikku veelgi enam. Ta küsis sarkastiliselt: „Kas te tõesti arvate, et organites ei saada selle laulu alltekstist aru? Kirjutate: „Ära antud on järved ja metsad, jäänud pihku vaid katkine pilet“ – aga pileti all on ju mõeldud parteipiletit, eks ole!“

Sõit pilvelaeval

Arvasin, et see on haiglane kahtlustus: tollal olid maaliinide bussides ikka üsna kopsakad piletid, millele konduktor reisija sisenedes lõhe sisse käristas, ja minul kui maalapsel vedeles selliseid katkisi pileteid sageli mantlitaskus. Aga ametnik minu põhjendust ei uskunud ja lubas raadio fonoteegilt nõuda selle „kommuniste halvustava“ laulu eemaldamist. Ojakäär lootis, et saab lindi siiski päästa, aga kas see tal õnnestus, seda ma ei teagi. Veidi väiksem oli pahandus lauluga „Sõit pilvelaeval“, mille tekst oli sisult ju vemmalvärss, milles sai fantaseeritud laias maailmas ringirändamisest, mõnedki read olid päevakohaste olude järgi seatud: „Juhan Smuuli ma kohtan kord Arktikas / ja pingviini toon kaasa Antarktikast“; „Ja kui Hiinamaal tõsiselt tingin, / saavad mõistlikuks kõik hungveipingid“. Aga kahtlusi tekitas laulu lõpp: „Kui vaid memm lubaks mul läbi linna / ostma piletit üksinda minna!“ Seekord ei pommitatud küsimustega mind, vaid heliloojat: keda autorid mõtlevad memme all – ega ometi mitte KGB-d? Õnneks oskas Valter küsijatele selgeks teha, et memm on memm, kgb-lastega siin tegemist pole.

Laul ise pääses siiski piiri taha: 1994. aastal saavutas Pärnumaa koolitüdruk Liisi Koikson „Sõitu pilvelaeval“ esitades Itaalias Bologna ülemaailmsel lastelauluvõistlusel Zecchino d’Oro välisesinejate peaauhinna ehk Zecchino d’Argenta. 2004. aastal esitasid mudilaskoorid laulu nii Tallinna kui ka Tartu laulupeol. Tallinna laululava dirigendipulti kummardama ruttas 81-aastane Valter nagu noor spordimees, pikka Tartu-sõitu ta aga autoroolis ette võtta ei söandanud, kuigi harjumuspärasel marsruudil Pirita ja raadiomaja vahel sõitis ta küll pidevalt. Minust pole kunagi sohvrit olnud, kuid mu vanim tütar Maarja on osav ja kiire (liikluspolitsei meelest sageli liigagi kiire) autojuht ja oli rõõmuga nõus Valteritki sõidutama. Ojakäär jättis oma Žiguli raadiomaja parklasse ja hüppas meie autosse – nii et seekord oli tema hääletaja osas nagu mina 1967. aastal Tähtveres tema masinasse hüpates… Aga tema mõnus jutupagas oli jäänud sama teravmeelseks ja küllap veel uute lugudega rikastunudki.

Maarjal olid äsja lõppenud õpingud Rooma ülikoolis ja auto oli teda pool aastat õue peal oodanud, nii et salong vajas tublit tuulutamist. Aknaid hoidsime lahti ka Tartusse sõites – oli ilus soe juulikuu ilm. Kui siiski tundus, et olemine läheb liiga tuuliseks, tõstis sohver aknaklaasid üles ja küsis igaks juhuks Valterilt, ega teda akende sulgemine sega. „Ei sega,“ kiitis Ojakäär. „Ega mul ole Ernesaksa lokke, mis kogu aeg lehvima peavad!“

Valter sisustas me sõitu vaimukate pajatustega oma kolleegidest ja muusikaelust – teadagi olid need lood enamasti lõbusad, kuid mitte kunagi hukkamõistva või pahatahtliku alatooniga. Teiste hulgas jutustas Ojakäär ka minu hea kolleegi Ott Arderi vanaisast Aleksander Arderist, kes oli veel vanuigigi suurepärane esineja, käies koos noorte džässimuusikutega kontsertreisidelgi, kuigi sõidu- ja ööbimisolud olid enam kui kesised. Ojakäär arvas, et kui alkoholikurat poleks Arderit kimbutanud, siis oleks ta võinud veel kaua õnnelikult elada, laulda ning laulupedagoogi ametitki pidada. Lubasin Valterile, et jutustan need lood Aleksander Arderi lapselast, mu head kolleegi ja sõpra Otti kohates talle ümber – tark inimene peaks eelmiste sugupõlvede kogemustest õppust võtma.

Tartu laulupidu oli rõõmus ja päikeseline, kuid pärast „Mu isamaa“ kõlamist ei jäänud me pikemalt Taaralinna: nimelt sain mobiilisõnumi noorimalt tütrelt Magdaleenalt, kes andis edasi kurva teate kirjanike liidult: Ott Arder on surnud – uppunud. Alles äsja ootasid Tartu poistekoorid teda koos Rein Rannapiga pärast ulja laulu „Tule metsa!“ kõlamist kummardama – imestasin siis, miks Ott, kes (nagu ju enamjagu meist) tunnustusest väga lugu pidas, lauljate ette ei ilmunud…

Tagasisõidul ei tahtnud keegi meist lõbusaid lugusid jutustada ega kuulata. Mõtlesime igaüks oma mõtteid, ja nagu selgus, oli autojuht Maarjal põhjust muretseda veel ka masina pärast: kui hommikul näis, et autoprobleeme on ainult ühe kaugtulega, siis nüüd olid ka lähituled üles ütelnud, seega muutus meie kulgemine üpris närvesöövaks. Ojakäär võttis auto seisundit puudutava halva uudise rahumeeli vastu, ei pahandanud ega närvitsenud. Õnneks ei juhtunud pikal teekonnal ka täielikus pimeduses liigutud hetkedel midagi hullu. Arvasime, et Valter on pika väsitava päeva järel tagaistmel tukastama jäänud ja vestlesime Maarjaga väga vaikselt, piano pianissimo.

„Tead, mul on veel üks halb uudis,“ ütles Maarja. „Paistab, et autopass ja juhiluba on koju jäänud.“

„Kuidas – kas oleme päris ilma sõidudokumentideta?“ ehmusin mina. Mõtlesin, et alati korrektne Valter satub vist küll paanikasse, kui kuuleb, et tuledeta auto roolis on ilma lubadeta juht.

Samas kostis hämarusest tagaistme-reisija rahulik ja mahe raadiohääl: „Ega paber autot ei juhi, masinat juhib ikka inimene!“

Arvatavasti oli Ojakäärul selle äreva reisi järel päris mõnus Kreutzwaldi tänava parklas oma päevinäinud, aga töökorras laternatega Žigulisse istuda.

***

Minu aadress muutus pidevalt nii Tartus õppides kui ka pärast ülikooli Tallinna ja Harjumaale kolides, kuid Valteri postiaadress jäi ikka samaks: Tallinn, Mõrra 3–1. Enamjagu meie ühistest lauludest valmiski tänu kirjavahetusele. Arvutiaja saabudes õppis Ojakäär sellega töötamise kähku ära ja siis asusime sidet pidama juba interneti teel. Kui aga Valteril oli mõni rõõmus uudis, siis ei läbenud ta kirjutada, vaid helistas: „Kohe saadan sulle „Olematu laulu“ lingi, nüüd kõlab see Janika Sillamaa ettekandes – sa ei kujuta ette, kui vapustava seade Joala talle on teinud!“ Samasuguse rõõmsa elevusega helistas ta siis, kui Metsatöll oli lindistanud oma variandi meie esimesest koostööst „Oma laulu ei leia ma üles“. Noorte karvaste meeste mehine ja jõuline seade ja Heli Läätse õrn lüüriline esitus erinesid omavahel nagu tuli ja vesi, kuid ükskõikseks ei jätnud kuulajat vist kumbki.

Kirjasõbrana kasutas Ojakäär paljusid nimesid: vastavalt kirja sisule oli ta kas Baldur von Biegenbogen, Valtteri Ojanmutka, Qualtiero, Wolodja, Walt või eriti pidulikel puhkudel Walthar von dem Marienthal an der Brigittenfluss bei Reval. Minulegi andis ta mitu nime nagu heale lapsel ikka: Maadaam, Landlady, Lili, Lola, Ljolik, Poe Tessa…

Valter oli hea sõnaseadja – ta oli ju kirjutanud tekstid mitmele oma laulule, millest esimene, „Õhtu rannal“, on ilus lüüriline looduspilt, mille noor helilooja olevat kirjutanud oma armastatud Heljole mõeldes, hilisemad laulusõnad („Rublane ring“ jt) olid kirjutatud kergemal käel. Aga ka juhuluules oli ta tubli tegija: kui saatsin talle sünnipäevaks riimitud õnnitluse, siis sain lihavõtteks heliloojalt samuti värssides tervituse. Minu salm oli selline:
10.03.05

Nii Sind kui Sinu tausta me
kõik armastame, austame
ja imestame, näpp suus,
kui suur on Sinu täpsus,
kuid ütle: kas ei eksi Sa,
kui vahel tahad keksida,
ning ütled, et on kaksend kolm
Su sünniaasta? – Kerkib kulm:
Unmöglich! Wrong! Ne možet bõt!
See number on ju täitsa väär,
sest kaksend viis on, öelgem tõtt,
Volodja-Valter Ojakäär!

Ja Ojakääru vastus kõlas nii:

So luule wiis mul sönad suust ‒
ükskõik kui palju sügan juust,
ei leia riimi täna ma,
mis mooduga Sind tänada.
Seepärast tahan soowida,
et munapühad tuleks pea.
Et saaks siis kooris höisata,
uut kewadet koos terwita!

Ilma silma nägemata ja käe andmata,
So Wolodja-Wolodur.

Kirja teel sai aru peetud ka meie viimase ühiselt tehtud laulu loomisel 2005. aastal. Nimelt oli Urmas Vadil valmimas muusikaline lavastus „Georg“ – fantaasiaküllane lavatükk, mis kajastas legendaarse Georg Otsa elu ja repertuaari. Valter oli rõõmus, et meilt temaga telliti selle tarbeks lava-Georgi laul – Otsaga oli ta hästi läbi saanud ja rõõmustanud laulja edu üle ning kurvastanud kadeduse kurja pealetungi pärast, millest suurmees püüdis küll mitte hoolida, kuid mis talle ometigi haiget tegi. Ojakääru meelest pidi sellest tulema tõsine laul – tõsine, aga mitte liiga kurb. Pealkirjaks sai „Laul laulust“. Tekst algas nõnda:

Sündimiseks aega me ei vali,
elada on vaja siin ja praegu.
Ajal, mis on valimatult vali,
midagi on siiski, mis ei aegu…

Viimane telefonivestlus

Laulu valmides sõlmiti meiega lepingudki, kuid esietendusel Linnahallis ootasin meie laulu kõlamist asjatult: selle asemel oli etendusse põimitud hoopis „Olematu laul“. See laul sündis küll veel Otsa eluajal, aga oli mõeldud ikkagi naishäälele ja me kumbki ei osanud sellel leida mingit seost Georg Otsaga. Eks me Valteriga mõnda aega ka pettunult pahutasime ja kritiseerisime lavastuse ülesehitust, aga siis leidsime, et suurmeestest võib igaühel olla oma nägemus, Otsast saab teha otsatult palju lavateoseid ja ehk keegi veel võtab „Laulu laulustki“ oma repertuaari. Või annab Ojakäär Otsale endale laulu kord kuskil pilve peal üle…

Meie viimane kohtumine Valteriga toimus telefoni teel. Ta oli endiselt reibas – või täpsemalt öeldes püüdis jääda optimistlikule lainele. Arvasin, et teda ehk rõõmustaks ühe ta levimuusika klassikaks saanud laulu „Üks väike laul“ meenutamine. Istusin Hiiumaal Allika motelli õuel, päike oli soe ja pehme, õhk merelõhnaline, ning ees ootas Ellen Niidu 88. sünniaastapäeva tähistamine Kassari kabelis. See oli Elleni esimene sünniaastapäev – ta oli igavikku lahkunud alles hiljuti, sama aasta maikuus, kuid võis arvata, et see väike laul, mille ta sealsamas Hiiumaal kirjutas, lebab ikka veel rannas maas keset merekarpe ja adru… Küsisin Valterilt, kas ta mäletab selle laulu kirjutamist ja kas ta sooviks midagi Elleni perele öelda. Valter vaikis hetke ja ütles siis, et mäletab, kuidas talle meeldis Marju Kuudi esitus, aga meenub ka, et mingi kriitik pani tõsiselt pahaks, et sellises muidu optimistlikus laulus kasutatakse kohatut väljendit „surmatunnini armas“.

„Ju siis oli surematu kriitik,“ ironiseeris Ojakäär ja palus Maarja Unduskit ning teisi Elleni lapsi tervitada. „Ellenit tervitan ma pilve peal varsti ise. Heljo ootab ka juba seal kandis…“

„Aga minuga on kõik hästi,“ kiirustas ta lisama. „Liikumisega on natuke raskusi, aga kuhu mul kiiret! Minia on mul kuldaväärt inimene – nime poolest Inge, aga tegelikult ingel. Ja lapselaps teeb meele rõõmsaks: oma laste vaimukusi ma enam ei mäletagi, aga Jaana poeg Matu on üks eriti terane poiss, temaga on väga huvitav olla, naljameel on tal ka täitsa olemas!“

Valter jäi lõpuni härrasmeheks, kes ei kurda ega kärgi. Ometi oli ta 2012. aastal kaotanud tütre Kai, 2015 lahkus Heljo ja ta kõrval Mõrra tänava kodus põdes rasket ravimatut haigust poeg Jaak, kes hääletämbri poolest meenutas veidi Valterit ennast ja kelle seltsis oli Valter teinud meeletult palju häid raadiosaateid ning kirjutanud raamatu Uno Naissoost… Valter lootis, et poeg ei sure enne teda, ja see soov läkski täide: Jaagu ärasaatmine toimus ta isa omast kuu aega hiljem. Võib uskuda, et Ojakääru minial pidi olema tõepoolest ingli jõud ja kannatlikkus!

Meie viimane telefonivestlus Valter Ojakääruga toimus 13. juulil 2016. Kolme kuu pärast tervitaski Valter Ellen Niitu teisel pool suur väravat ja armastatud Heljo ei pidanud kaasat enam ootama…

Valter Ojakääru loominguline pärandus on tohutu: laulud, muusikalid, ooper, instrumentaalteosed, raadiosaadete sarjad, filmi- ja teatrimuusika, põhjalikud ja samas põnevalt kirja pandud (levi)muusikaraamatud, mida lugedes tekib tunne, nagu kuuleksid Valteri juttu, milles on nii täpseid ja tõsiseid fakte kui ka mõnusaid pajatusi… Küll tahaks, et Ojakäär saaks noorematele sugupõlvedele pärandada lisaks teadmistele ka oma optimismi, tasakaalukuse ja taktitunde!

Leelo Tungal