Siia tuleb tekst, et SSO on UUS ja katsetame.
RaRa väike maja, Narva mnt 11
E–R 10–20, L 12–19, P suletud
RaRa Solarise saatkond
E–P 10–19
Sotsiaalmeedia mõjust infosõjani
Kateryna Botnar
Eesti Rahvusraamatukogu meediapädevuse spetsialist
Kes on kõige vastuvõtlikumad sotsiaalmeedia propaganda osas? Milliseid müüte luuakse Ukraina sõjapõgenike kohta? Ja millised on allikad nende väidete ümberlükkamiseks?
Järgnevalt tutvustame lühidalt uuringuid ja artikleid, mis on võtnud vaatluse alla Venemaa propaganda erinevad aspektid ja mõjud. Nendes kajastatud teemad on mõtlemispanevad ning väärt uurimist ja lugemist.
Taoline kirjandus seob raskeid ülesandeid, aga on siiski vajalik. Kui me ei hoia ennast kursis sellega, mida ja kuidas teised mõtlevad, siis oleme küll riskigrupis. Miks? Sest me loome endale filtrimulli samamoodi nagu Venemaa propaganda pooldajad. Inimene otsib alati viise, kuidas suhelda teiste sarnaselt mõtlevate inimestega. Ja see on loomulik, kuid kommunikatsioon ei pea sellega piirduma. Filtrimull on minu meelest peaaegu sama ohtlik kui teadmatus, ükskõiksus ja suletud inforuum. Sest filtrimull ongi suletud inforuum, kuid mitte väljast, vaid seestpoolt.
Nii et ma kutsun teid lugema allolevat koondvaadet vähemalt niipalju, kui te jaksate. Iga loetud materjal on otsekui telliskivi järgmistele, mis teeb teid nõtkemaks ja vastupidavamaks. Arukat ja mõtlemist täis lugemist!
Filtrimull on minu meelest peaaegu sama ohtlik kui teadmatus, ükskõiksus ja suletud inforuum. Sest filtrimull ongi suletud inforuum, kuid mitte väljast, vaid seestpoolt.
Uuring pakub lähemaks vaatamiseks 45-65 – aastaste naiste meediaharjumusi. Uuringus leitakse, et selle vanusegrupi naised on teistest rohkem infoväljas haavatavad, kuna tajuvad tihedamini desinformatsiooni sisaldavaid sõnumeid. Artikkel põhineb nii autori enda vaatlustel ja intervjuudel, kuidas nimetatud vanusegrupi naised kasutavad sotsiaalmeediat, kui ka arusaamal, et vastavad oskused ja teadmised meedia alalt võivad sellistel naistel puududa. Fookuses on Eesti venekeelne kogukond, eelkõige võimaliku Venemaa infonarratiivide mõju tõttu. Praktiline osa toetub 24 intervjuule naistega Tallinnast ja selle ümbrusest.
Miks just naised ja miks just selles vanuses? Sest neil puudub tugev sotsiaalmeedia kasutamise kogemus ja paljudele on see esmane infoallikas. Intervjuudest selgus, et paljud loevad uudiseid ainult Facebookist. Ning nad ei otsi vajalikku infot ka mujalt vaid loevad neid uudiseid, mida pakuvad Facebooki algoritmid.
Uuringu lõpus jagab autor ka mitu soovitust, sõltuvalt valdkonnast, kus soovituse adressaat tegutseb. Läbivaks teemaks on ikkagi aktiivsus sotsiaalmeedias, nii poliitikutel, kui ka teistel meedias tegutsevatel inimestel. Autor julgustab ka poliitikuid tegelema rohkem maisete küsimustega, mis huvitavad valijaid. Samuti pakub ta turundada usaldusväärseid infoallikaid mainitud vanuserühmas naiste seas, öeldes, et neid peab informeerima mitte ainult teistest infoallikatest, vaid ka hetkel esil olevatest vandenõuteooriatest, selleks et nad oleksid ühtaegu hoiatatud ja hoitud desinfo eest. Uurijaid julgustab ta veelgi süvenema teemasse ning laiendama uuringuvälja.
Venemaa keelemüüdid ja ukraina keele renessanss
Pärast Venemaa rünnakut 2014. aastal on ilmunud rohkelt müüte Ukraina ja ukrainlaste kohta, nagu näiteks, et ukrainlased joovad imikute verd. Loomulikult on see Venemaa propagandamasina toodang, kuid mitte kõik müüdid ei ole niivõrd ilmselged ja absurdsed nagu eelmainitud. Paljud müüdid „käsitlevad“ just keeleküsimust Ukrainas. Seoses sellega levivad erinevad väärarusaamad, näiteks, et venekeelsed ukrainlased ei saa omandada kõrgharidust Ukrainas.
Artiklis räägitakse ka teistest Ukraina keeleküsimuse ümbritsevatest propaganda narratiividest ning ka sellest, kuidas Venemaa peab kõiki vene keelt kõnelevaid inimesi välismaal oma „kaasmaalasteks“. Sellest lähtuvalt püüab ta veenda lääne riike selles, et vene keelel peab olema mingi eristaatus riikides, kus seda kõneletakse. Ehk nendes riikides, mida Venemaa kunagi okupeeris, ka Eestis.
Vene luure impeerium Telegramis
„Sõnumirakenduse Telegram kanalite võrgustik, mille on loonud ja mida juhib Venemaa sõjaväeluure (GRU), on pärast täieulatusliku invasiooni algust uuesti aktiivsemaks muutunud, kasvatanud oma auditooriumi ja levitanud Kremli propaganda sõnumeid, mis on eelkõige suunatud ukrainlastele.“
Miks on kohane rääkida Telegram-kanalite sarnastest platvormidest Eestis? Sest jääb võimalus, et keegi siinsetest venekeelsetest elanikest kasutab neid usaldusväärse uudiste allikana. Üks kahest uuringus toodud kanalitest toodab infot „rezident_ua“ nime all. Selline nimetus võib eksitada inimesi, viidates sellele, et tegemist on Ukraina loodud kanaliga. Teistel kanalitel ei ole suurt jälgijate arvu, võrreldes „rezident_ua“ ja „legitimniy“, kel on kahe peale rohkem kui miljon jälgijat. Kas enamus või mingi osa nendest on bottid ning on võimatu tuvastada, kuna Telegram ei anna sellist võimalust. Kuid nende kanalite hüppeline jälgijaskonna kasv viitab sellele, et tegemist on kunstilikult loodud toetusega. Uuringus on selgelt väljatoodud ka väärsõnumeid, mida levitatakse kõige sagedamini. Mõnega püütakse diskrediteerida lääne riikide toetust, mõnega moonutada Ukraina sõjapõgenikke või ülistada kollaborante.
Briti rahvusringhääling (BBC) on kokku korjanud kõige populaarsemad vandenõuteooriad sõja kohta Ukrainas, mis väidavad, et sõda pole olemas. Miks? Sest pole piisavalt palju pilte- ja videomaterjale rindelt. Teine näide: äkki olete juhtumisi näinud pilvelõhkujat Kiievis, mida tabas vene rakett esimestel sõjapäevadel? Nüüdseks tehti see juba korda, kuid eriti „concerned citizens“ (murelikud kodanikud) on veendunud, et purustusi polnud kunagi olemas. BBC uuring lõpeb Joe Bideni visiidiga Ukraina pealinna, mille jooksul jäi kaamerasse president Zelenskõi turvamees. Tundub nagu tavaline juhtum, kuid ärge tehke veel järeldusi, sest mõned Twitteri kasutajad nendivad, et see on hoopis presidendi kaksik, kes kogemata sattus kaamera ette.
Fact check: How propaganda denigrates Ukrainian refugees
Deutsche Welle on jälginud erinevaid tendentse meedias, kuidas kajastatakse infot Ukraina sõjapõgenike kohta, kui suur osa sellest on kallutatud või manipuleeritud info ja mida saab sellele vastu ette võtta.
Näiteks lükatakse ümber järgmised väited: ukrainlased põgenevad natside eest Venemaale. See on moonutatud fakt, sest tõepoolest on üsna suur arv inimesi, kes põgenevad sõjategevuste eest läbi Venemaa. Kuid enamus läheb Venemaa kaudu teistesse riikidesse, nagu on tulnud ka paljud ukrainlased Eestisse üle Venemaa piiri. Samuti toimub sundevakuatsioon alaliselt okupeeritud aladelt. See tähendab, et Venemaa sunnib inimesi bussidesse ning toimetab neid oma territooriumile, väites, et nad päästavad inimesi natside käest.
Analüüsis on toodud näitena ka moonutatud faktid teistest ajakirjadest. Näiteks üks Vene väljaanne tsiteerib New York Times-i ja ühe ukraina sõduri sõnu, et Ukraina väed vabastavad maad, aga inimesi seal enam pole. Vene väljaanne mõtestab seda nõnda, et kõik on juba põgenenud, arvata võib, et Venemaale, et mitte jääda ukrainlaste kätte.
Mõned väited on kas nii ulmelised või nii suhtelised, et neid pole võimalik paljastada. Sest ei väitele ega juhtumile ei ole võimalik leida tõendusmaterjali, mis võib järelikult tähendada, et see on väljamõeldis. Näiteks selline väide, et Ukraina sõjapõgenikud kasutavad šantaaži ja väljapressimist kohapeal välismaal, ehk siis seal, kus neid sõjapõgenikuna, vastu võeti. The Federal Criminal Police Office ei ole teadlik ühestki sarnasest juhtumist.
Ja taolisi näiteid on veel, seega ainukene asi, mida igaüks meist saab teha, et peatada sellist tüüpi propaganda laiemat levikut. Samuti lugeda mitut infoallikat ning olla kriitiline uudiste suhtes.
Ülalmainitutele sarnane uuring propaganda narratiividest, kuid seekord fookusega sihtrühmale, kelle nimel propagandat luuakse. Kui saame aru, kellele see valeinfo on mõeldud, saame ka aru, mis on selle info tuum. Ühest küljest püüavad need propaganda sõnumid tabada nn kohalikku ehk Venemaal elavat auditooriumi, jutustades neile natsidest Ukrainas ning sellest, et Venemaa võtab kõiki vastu, s.h Ukraina sõjapõgenikke, kes on olevat tulnud sinna vabatahtlikult. Teisest küljest püüavad nad jõuda ka lääne auditooriumini ning veenda lääneriikide elanikke, et Ukraina sõjapõgenikud „ei ole Euroopas tervitatud“, ja „on ohtlikud“ ning et Venemaa hoolitseb Ukraina sõjapõgenike eest ise jne. Ohtralt tähelepanu on pälvinud ka väited, et Ukraina tulistab oma tsiviilelanikke, kes püüavad mõnest ohtlikust piirkonnast lahkuda ning et Ukraina valitsus blokeerib humanitaarkoridore, kuid inimesed on valmis evakueerima.
Russia’s Propaganda War. Russia’s War in Ukraine
Vladimir Putin on aastaid valmistanud ette sissetungi Ukrainasse. Propagandal on olnud omaette oluline roll selles, sest selle abil on püsivalt ja lakkamatult eksitatud Venemaa elanikkonda ning venekeelseid Ida-Ukraina elanikke. Selleks, et sissetung oleks edukas, oli vaja esmalt vallutada inimeste ajusid.
Alates Krimmi annekteerimisest 2014. aastal hakkas sõda aktiivselt käima ka inforuumis. Iga sõnum loeb, ja Ukrainale tuli kindlustada oma infoväli ja luua kindlaid Ukraina poolseid sõnumeid ja narratiive. Seniajani on see minu arvates õnnestunud.
Antud kokkuvõtvas uuringus näidatakse, kuidas on muutunud Putini sõnumid alates 2014. aastast. Muutudes sujuvalt on agressiivsemaks ning kuidas nende abil valmistati elanikkonda ette sõjaks. Selle saavutamiseks on loodud omaette sõja keel.
Peale infosõja peab Venemaa ka kübersõda, mis käib käsikäes Venemaa propagandamasinaga. Häkkerid ja meedia töötavad koos – niipea, kui Ukraina asutused on rünnaku all, on see info juba uudisena jõudnud Venemaa meediasse. Hiljuti juhtus isegi nii, et rünnak oli ebaõnnestunud, kuid vastav uudis oli siiski juba avaldatud.
Russia’s Legal Arguments to Justify its Aggression Against Ukraine
Uuring on tähtis, sest siin käsitletakse detailselt Venemaa narratiive ja õigustusi alates sõjast Ukrainas 2014. aastal, ja isegi varemast ajaperioodist. Väited võetakse ühe kaupa: näiteks miks DNRi ja LNR n-ö riigi nimetuses on sõnapaar „rahva vabariik“. Autor selgitab nõnda: „Ajalooliselt on selline kombinatsioon kasutatud kommunistliku režiimiga riikide poolt, nagu Hiina, Laos, Alžeeria, jt.
Uuringus paljastatakse ka mõnda manipulatsiooni keelekasutuse osas, näiteks selgitatakse, miks rahvusvahelistes õigusaktides kasutatakse pärast Teist Maailmasõda sõna „jõud“ (force) mitte „sõda“. Või miks etniline päritolu ja keel ei anna õigustust sissetungiks, isegi kui tahetakse neid etnilisi kaasmaalasi kaitsta.
Provocation and Disinformation Overview
VoxUkraine on koostanud ülevaate Venemaa poolt levivate valeuudiste kohta iga sõjapäeva kaupa. Lühidalt kirjeldatud ja ümber lükatud ning annavad nad võimaluse hoida ennast kursis viimaste infosõja arengutega. Suurim lugemisväärtus on ehk selles, et need paljastamised on kokku pandud nende ajakirjanike poolt, kes on olnud kogu aeg n-ö asja sees, kohapeal Ukrainas. Kogu info on saadaval inglise keeles.
Sarnaselt VoxUkraine-le lükkavad ka need meediauurijad ümber Vene propaganda kõige levinumaid narratiive. Kroonika nimetus tuleneb sellest, et navigatsioon toimub tavakalendri järgi. Vajutad kuupäevale ja saad kohe näha, mida sellel päeval kirjutati-avaldati. Kogu info on saadav inglise keeles.
Sarnaselt VoxUkraine-le lükkavad ka need meediauurijad ümber Vene propaganda kõige levinumaid
Ukraina õhukaitse eeskõneleja lükkab ümber Financial Times väiteid
Originaal: https://www.ft.com/content/3fd6e91f-71e4-4c02-9360-be20a2a78763
14. veebruaril avaldas Financial Times (FT) häiriva sisuga artikli, et Venemaa on koondanud Ukraina piiridele suures mahus lennukeid ja kopterid. Selline mõte kõlab mitte ainult pealkirjast, vaid ka paarist esimesest lausest. Allikaks on lääne luure. Olemasolevatest andmetest tehakse kohe järeldus, et niimoodi püüab Venemaa toetada oma väsinuid jalavägesid. Arvestades sellega, et Financial Times on tuntud väljaanne ning teksti sees viidatakse lääne luurele siis jäädaksegi kirjutatut uskuma.
Ukraina õhukaitse kommentaar: https://www.kyivpost.com/post/12205
Ent siiski Ukraina õhukaitse ülem lükkas FT väite ümber lihtsa argumendiga, et lennukid ja kopterid vajavad lennuvälja. „Keegi ei koonda lennukeid piiridele nagu tanke või muud varustust“ – nentis Yurii Ignat, Ukraina õhuväe kõneisik. Tema sõnul on Venemaal suured jõud ümber Ukraina piiri, pidades silmas 40 lennuvälja, kuhu need jõud on koondatud. Kuid rünnakuks ei pea agressori riik koondama neid otse Ukraina piirideni. Ignat mainis ka, et võimalik on ka see, et FT sai lääne luure infost valesti aru. Selles mõttes, et Vene õhujõud on ikka arvestatavas mahus, kuid mitte otse meie piiride lähedal. Taolisi võltsinguid, manipuleeritud või kaalutatud infot on loomulikult veel, mõnda võltsingut tuvastatakse narratiivide järgi, mõnda keele ehk kasutatud terminoloogia ja nimetuste järgi, mõnda lükatakse lihtsalt kohe ümber. Ainukene positiivne tulemus, mis sellest desinfo laviinist võib leida on see, et nüüdseks on meil rohkem tähelepanelikke, pädevaid ja mõtisklevaid inimesi.
