Siia tuleb tekst, et SSO on UUS ja katsetame.
RaRa väike maja, Narva mnt 11
E–R 10–20, L 12–19, P suletud
RaRa Solarise saatkond
E–P 10–19
Foto: Pixabay.com
Amnesty International: piiripealne usaldusväärsus
Kaasoleva aasta augustis avaldas Amnesty International uue raporti, mis kajastas vene sõja Ukrainas viimaseid arenguid. Selle sisu põhjustas suurt vastureaktsiooni nii Ukraina valitsuse, kui ka välismaa ekspertide poolt.
Seega olen seadnud endale eesmärki tuua esile mõned ebakõlad, mis ekspertide sõnul näitlikustavad raporti koostajate ebapädevust, ning kohati nappivad tõendusmaterjali. Amnesty International (AI) koostatud raport on oma mahu poolt üsna lühike, kuid esmapilgul paistab sisukana. Seal tsiteeritakse kohalikke ukraina inimesi piirkondadest, millest lähedal käivad ägedad lahingud, ning antakse hinnangu sõjategevuste käigu üle. Aga milles on siis kokkupõrge?
AI väitel paiknevad Ukraina väed tiheasustatud piirkondades, millega ohustavad tsiviilelanikke. Lisaks sellele võtavad nad kasutusesse tühjaks jäänud koolimaju ja teisi tsiviilobjekte, mis omakorda paneb kohalikku rahvast otsetule alla. Kogutud andmete põhjal on AI meeskond teinud järelduse, et Ukraina väed põhjustavad vahel ise oma käitumise ja paiknemisega vene armee rünnakuid, ja see ei saa olla õigustatud.
Raporti viimase punktina on öeldud, et aruande koostajad võtsid ühenduse Ukraina Kaitseministeeriumiga, aga avaldamiskuupäeva seisuga pole saanud ametliku vastuse. Samas on teavitanud AI Ukraina kontor, et neid polnud uuringusse kaasatud, ning nad ei ole nõus raporti tulemusega. “Ukraina kontor ei võtnud osa ei raporti valmistamises, ega selle info levitamises”, – ütles Amnesty International Ukrainas eeskõneleja.
Sellele järgnes AI Ukrainas juhi, Oksana Pokalchuki, lahkumisavaldus. Ta kirjutas oma Facebook-is, et “See on veel üks kaotus, mida tõi talle sõda. Lemmik töö, 7 aastat oma elust, mil ehitasin tulevikuplaane, ning viis viimast kuud … õiguskaitse tegevust mu riigi heaks. Kõik see sai purustatud bürokraatia seina vastu …”. Ta lisas ka, et Ukraina AI meeskond ei olnud andmete publitseerimise juures, kuna nad olid mõnes mõttes välja ajatud oma seisukoha ja väljendatud murede tõttu seoses raporti sisuga. Lisainfot saab The Guardian-i põhjalikust eritlusest.
Selleks, et paremini mõista AI raporti tulemusi, uurime asutuse ajalugu. “Amnesty International” on rahvusvaheline liikumine, kuhu kuuluvad inimesed, kes seisavad õiglasema maailma poolt. Nemad “uurivad ja paljastavad fakte, millal iganes ja kus iganes väärkohtlemine leiab aset”. Paljud, nagu ka Oksana Pokalchuk, liitusid selle organisatsiooniga, sest nad jagavad ta väärtuseid. Nüüdseks on kogunenud rohkem, kui 10 miljonit inimest, kellest said AI liikmed, kelle tegutsemisala hõlmab 70 riiki. Organisatsiooni struktuur on järgmine: Amnesty International Charity Limited, Amnesty International’s International Board – valitav seltskond, kes juhib ja suunab AI tegevusi, ning AI asekantsler ehk juht. Olemas on ka sektsioonid, mis toimivad kohapeal, ehk riigis või regioonis.
Loomulikult, kõikidel on oma vastutusala ja omad püstitatud ülesanded. Ent selle aruande puhul on ebaselge, kes on ta koostajad. Autorit pole mainitud. Või kes on need meeskonnaliikmed, kes käisid Ukrainas väärkohtlemisi uurimas ja inimesi intervjueerimas. Mul endal tekkis ka see küsimus, kas mõni meeskonnaliige oskas ukraina ja/või vene keelt, ja kui jah, siis mis määral; kas AI uurimistegevustesse oli kaasatud keegi kohalik, vaatamata sellele, et Ukraina AI kontor eitas igasugust kokkupuudet selle raportiga; või siis tegemist on pigem tõlketööga. Seda oleks tähtis teada. Ja viimaseks, kes vastutab selle raporti eest? Sest kriitikale vastas Twitter-is AI asekantsler Agnès Callamard, kes võibolla ei olegi nii teema sees, kuna ei olnud raporti koostamise juures. Ja asekantslerina ei pea ta kõike põhjalikult teadma, arvestades AI tegevuste mahti.
Enne kui asume AI väiteid uurima, viskan veel ühe kahtluse õhku. Kuna raportis on välja toodud ainult isikute vastused, ei saa me olla kindlad, et küsimusi esitati korrektselt. Küsimuste sõnastus, isegi kui tegemist ei ole kaalutatud küsimusega, mõjutab inimese vastust ja mõtlemiskäiku. Mis küsimuses eelnesid sellele, millele vastust loeme tekstist? Millal ja mis tingimustes küsitlus toimus?Mis meelt olid küsitletud inimesed?
Esimene väide: “Ukrainian forces have put civilians in harm’s way by establishing bases and operating weapons systems in populated residential areas, including in schools and hospitals, as they repelled the Russian invasion that began in February …
Such tactics violate international humanitarian law and endanger civilians, as they turn civilian objects into military targets. The ensuing Russian strikes in populated areas have killed civilians and destroyed civilian infrastructure.”
Vastuseks toon Hanna Maliari, Ukraina Kaitseväe ministri asetäitja, sõnad, kes kommenteeris raporti ning väitis, et õhutõrjesüsteemid peavad olema linna sees selleks, et kaitsta tsiviilinfrastruktuuri, ja kui Ukraina väed oleks ennast paigutanud asustatud kohtade väljaspool, siis “vene väed oleks sisenenud vastupanuta”.
Ukraina President Volodõmõr Zelenskõi ütles oma õhtuses kõnes, et AI raport aitab terroristi riiki, pannes ohvrit, ehk Ukrainat, ja agressorit, ehk venemaad, ühte positsiooni. Sellega ignoreeritakse agressori tegevusi. Zelenskõi sõnul pole olemas sellist tingimust, mil saab venemaa rünnakut kuidagimoodi õigustada. Presidenti sõnu vahendas The Guardian, võttes ta sellest õhtusest kõnest.
Agnès Callamard oponeeris kriitikalainele Twitteri kaudu nõnda: “Ukrainian and Russian social media mobs and trolls: they are all at it today attacking @amnesty investigations. This is called war propaganda, disinformation, misinformation. This wont dent our impartiality and wont change the facts.”
Kõrvalmärkuseks ütlen nii palju, et ta kommentaar ei osuta isikutele või gruppidele, keda ta peab trollideks. Agnès üldistab, et “nad kõik” hakkasid täna tööle, ning “ründavad meie raporti”. Iga arutelu, kui ebameeldiv ta ka ei oleks, peab sisaldama argumente ja fakte, millele saab toetuda. Ta sõnum näitab pigem frustratsiooni, kui kindlameelsust.
Dmõtro Kuleba, Ukraina Välisminister, toetas presidenti Zelenskõi väidet, et AI raport toetab venemaa desinformatsiooni pingutusi. Sest see võrdsustab ohvrit ja agressorit ning loob võltsitud neutraalsuse (“fake neutrality”), mitte edastab tõde.
Melinda Simmons tegi lühida kokuvõte sõjast, öeldes, et ainukene asi, mis ohustab Ukraina tsiviilelanikke on vene raketid.
Genfi konventsiooni 53. Artikkel sätestab, et kõik inimeste vara, mis on eluvajalik, peab olema rikkumise eest kaitstud. Lisaks sellele kaitstud peavad olema ka munitsipaalhooned ja asutused, mis tegutsevad usu, hariduse, kunstide ja teaduse eesmärkides. Venemaa, kes peab ennast Nõukogude Liidu pärijaks, ning Nõukogu Liit allkirjastas Genfi konventsiooni 1954.aastal, on kohustatud järgida ta sätteid, mida ta, loomulikult, ei tee.
Teine väide: “Other obligations to protect civilians from the effects of attacks include removing civilians from the vicinity of military objectives and giving effective warning of attacks that may affect the civilian population.”
Eelmainitud Hanna Maliari sõnul on Ukraina väed ja valitsus korduvalt kutsunud üles inimesi piiripealsetest piirkondadest, et nad võimalusel evakueerisid rahulikumasse kohta. Ukraina osapool korraldab alati humanitaarkoridore tsiviilelanikele, näiteks Svjatohirskist juulikuus, ja nii on see toimunud alates esimestes sõjapäevadest.
Segadust tekitab see fakt, et evakuatsioon võib olla mitut tüüpi, suundevakuatsioon, kohustuslik ja vabatahtlik. Nagu öeldud, Ukraina valitsus on koduvalt palunud inimesi riskipiirkondadest lahkuda, selgitades neile, milleks seda on vaja. 2.augustil kuulutas Denõs Šmõgal, Ukraina peaminister, välja kohustusliku evakuatsiooni Donetski oblastist teistesse Ukraina piirkondadesse. Kohustuslik evakuatsioon tähendas seda, et inimene, kes ei soovi lahkuda, peab allkirjastama avaldust, et ta mõistab kõike riske, ning nendele vaatamata on teinud otsuse jääda kodukanti.
Kolmas väide: “Armed conflicts seriously hamper children’s right to education, and military use of schools can result in destruction that further deprives children of this right once the war ends. Ukraine is one of 114 countries that have endorsed the Safe Schools Declaration, an agreement to protect education amid armed conflict, which allows parties to make use of abandoned or evacuated schools only where there is no viable alternative.”
Taaskord rõhutan sellele, et Ukraina on kaitsepositsioonis, ning tõenäoliselt polnud Ukraina vägedel teist varianti, kui mitte kasutada tühjaks jäänud koolimaju. Steven Haines, rahvusvahelise õiguse professor Londoni Ülikoolis, andis oma hinnangu, öeldes, et Ukraina on erakorralises olukorras praegu, ning kui tavaliselt ei ole õiglane kasutada koolihooneid teistes eesmärkides, Ukraina juhtumi võib lugeda erandina.
Kokkuvõttes on tähtis taas korrata, et meedia pakub meile alati rohkem sisu, kui me suudame läbi lugeda. Sest niimoodi tekib lugejal valik, millele pöörata tähelepanu ja mida välja jätta. Kuid sel juhul peame olema kriitilised, mida usaldada. Me saame hakkama, kui loeme erinevaid allikaid, soovitatult erinevates keeltes. Niiviisi mõistame igasugu olukorda mitmekülgsena ja mitmekihilisena.
Nagu selgus AI näitel, isegi suured ja tuntud rahvusvahelised organisatsioonid võivad vahel anda eksliku pildi. Seega kasutades juhust soovitan Ukraina inglisekeelseid lugemisallikaid, mis on loodud ukraina ajakirjanike ja uurijate poolt. Miks? Sest niimoodi saab infot kätte esimeselt allikalt, vahel saab seda kiiremini, kui vahetab Eesti meedia. Kõige tähtsam on vist see, et Ukrainas loodud artiklid ja eritlused kirjeldavad olukorda tihtipeale nii, nagu seda näevad ukrainlased.
Kateryna Botnar
Eesti Rahvusraamatukogu meediapädevuse spetsialist
Foto: Pixabay.com
